6. oktoober 2016 – Narva ja Kohtla-Nõmme

Kõigest kaks päeva pärast Eesti kagunurga väisamist võtsime rännutee taas ette ja põrutasime hoopis kirdesse, et nautida muusikat koos Ida-Viru noortega. Plaan nägi ette külaskäike Narva ja Kohtla-Nõmme noortekeskustesse.

Narva on ilmselt suurim linn, kus me oleme muusikalist õpituba korraldanud. Raekoja lähedal on maja, kus on endale pesa leidnud hästi vahva Avatud Noortekeskus. Siin jätkub tube mitmesugusteks tegevusteks, meil lubati aga end sisse seada avarasse saali, kuhu muretult sisse mahtusime. Aegsasti tulid kahes laines kohale ka osavõtjad. Esmalt veidi nooremad lapsed koos õpetajaga ja seejärel vanema põhikooliklasside esindajad. Päris alguses oli ka väike kõhklus sees, et kuidas me keelebarjäärist läbi suudame murda – meie seas polnud just üleliia voolava vene keele kõnelejaid – , ent see ei osutunud üldsegi probleemiks, kuna seltskonnas leidus nii eesti kui vene taustaga rahvast. Lisaks on ju muusika isegi üsna universaalne rahvaid ühendav keel.

 

Kogemus on näidanud, et õpitoa kõige populaarsem osa on lõpus toimuv pillide proovimine, mis võib paiguti üsna valjuks minna. Õnneks pole Narva Avatud Noortekeskusel rahu ja vaikust nõudvaid naabreid, nii et võisime vabalt lasta detsibellidel tormelda. Lahkusime heade sõpradena, sees tunne, et kunagi peaks ikka uuesti tagasi tulema.

* * *

Et kahe õpitoa vahele oli targu varutud pisut vaba aega, külastasime teel Jõhvit ja Kohtla-Järvet, kus hankisime kehakinnitust ning vaatasime keskaegse Järve vasallilinnuse varemeid. Seejärel ootasidki meid juba kohustused. Kohtla-Nõmme noortekeskuse ülesleidmine ei valmistanud väga suuri raskusi. Vägevas Stalini-aegses kultuurimajas (selle ajastu klassikalist arhitektuuri jäljendada püüdvaid hooneid on Ida-Virus päris mitmeid, tuntuim ansambel asub Sillamäel). Noortekeskuse uks asus maja tagaküljes, aga et ka õpitoa saali aken oli kohe siinsamas, siis hoidsime jõunumbrite pealt sel korral kokku ning tõstsime kogu tehnika läbi lahtise akna otse õigesse kohta. Kuna vajalikku kraami on meil alati kaasas terve suur autotäis, siis hoidis see nipp meil tublisti aega ja energiat kokku. 

Lapsed olid kõigest juba päris alguses väga innustunud ega läbenud kuidagi ära oodata aega, mil saaksid vabad käed kõige leiduva isiklikuks järeleproovimiseks. Veel enne, kui kõik vajalik oli oma õige koha leidnud ning kasutusvalmiks sätitud, panid lapsed paika plaani, millist pilli keegi mängida tahab. Selline õhin tegi meilegi rõõmu, sest mis saab olla veel parem, kui see, et su tegemistele nõnda soojalt kaasa elatakse. Tõsi, vahel tuli küll nende hoogu pisut tagasi tõmmata, et kõik kohe alguses päris anarhiaks ei laguneks, aga kui pillide proovimise aeg ise kätte jõudis, ei raisatud sekunditki, et pikalt närinud soovid teoks teha. Tekkinud heliteose, mis vana kultuurimaja seinu väristas, võiks stiili poolest kõhklematult liigitada inglisekeelse nimetuse „drone-noise” alla.

Kohtla-Nõmme seltskond oli samuti moodustunud nii eesti kui vene lastest ning viimastele tõlkis noortekeskuse juhataja Liivi üht-teist meie jutust. Kõik sujus aga väga meeldivalt. Hiljem, kui asjadki olid juba auto peale pakitud ning me ennast tee ja puuviljadega kosutasime, arutasime, et midagi toredat võiks ju ka edaspidi ette võtta. Nii et kuigi see õpituba oli küll tänavu viimane, siis kes teab, millised mõtted ja kohtumised elu meie teele veel veeretab.

4. oktoober 2016 - Meremäe ja Misso

Sügisel algavad koolid ja ka noortekeskused üle kogu Eestimaa saavad uue hingamise. Ning mis oleks veel ägedam, kui just kuldses sügises neile külla minna, et panna nad kenade helidega kõlama? Sellepärast saigi kokku lepitud, et teeme oktoobri alguses oma muusikute kambaga paar sõitu ning laseme koos noortega hääled valla.

Esimene neist sõitudest toimus 4. oktoobril Meremäele ja Missosse. Mõlemad on väikesed kohad Eesti kagunurgas, üks ühel, teine teisel pool kunagist vana Liivi- ja Pihkvamaa piiri. Täna kuuluvad nad mõlemad Võru maakonda ning et üksteisest ei jää nad just ületamatusse kaugusesse, siis otsustasime neis mõlemas ühe päevaga ära käia. Ja käisimegi.

Meremäe noortekeskus asub küla peatänava ääres roosas majas, mis on Võru poolt tulles kohe. Katusealusel teisel korrusel on noortel päris palju ruumi igasuguseid põnevaid asju ette võtta. Ka meie tarisime oma tehnopargi üles ja seadsime selle töökorda. Algus küll venis, kuna üks vajalik juhe ei soovinud koostööd teha ning vahetati välja, aga ka suurem jagu lapsi tuli kohale veidi hiljem kui päris alguses kokku lepitud, nii et kõik ikkagi laabus.

Vanemad lapsed olid sel päeval ujumistrenni sõitnud, sestap oli maja peamiselt nooremate päralt. Meid justkui häbeneti, igatahes päris mitmed (eriti poisid) varjusid igaks juhuks teise tuppa. Siiski leidus mõni vapper tüdruk, kes siiski ka meie pakutava muusika vastu huvi tundsid. Ja muidugi kasutasid nad juhust ka ise kõiki olemasolevaid pille ära proovida.

Veel siis, kui juba ühest otsast asju kokku pakkisime ja neid trepist alla auto peale tarisime, kõlas läbi maja raske ja mõneti psühhedeelne elektrikitarri kärin, nagu meditatsioon...

 * * *

Misso jõudsime õigeaegselt ning kärmelt leidsime üles ka metallukse, mille taga avanes väike, ent hubane Avatud Noortekeskus. Ruumijaotus oli mõnus – pillikola panime suure telekaga seina äärde, missokad aga võtsid kohad sisse teises toapooles laiutavatel diivanitel. Sedasi jäi ruumi meile kõigile ning õpituba sujus igati plaanipäraselt. 

Sellest õpitoast jäi eriliselt meelde just lõpujämm, millel üheskoos kõlada lasime. Tore, kui kohtad Eestimaa eri soppides inimesi, kellega musitseerimine niivõrd värskendav on. Tundus, et sama tunnet jagasid ka teised. Igatahes loodan, et see ei jäänud meie viimaseks sõiduks sinnakanti, vaid et tulevik toob sealmail veel palju toredaid muusikaelamusi.

28. juuni 2016 - Mikitamäe

2016. aasta esimene muusikaline õpituba on toimunud! Kõik see juhtus 28. juunil mõnusal Mikitamäe koolistaadionil, kus Põlvamaa noortekeskused pidasid suvekooli. Ilm oli päikseline ja soe (aga õnneks mitte tapvalt palav) ning vihma polnud kuskilt karta. Osalejaid oli kohal palju, üle viiekümne, mis tegi meid loomulikult väga rõõmsaks.:)

Seekordne Helide mängu meeskond koosnes neljast kompanjonist - Anti, Margus, Henry ja Eric, lisaks tuli meile abiks kaasa Indrek. Meie pilliarsenal oli mitmekesine ning selle lahtipakkimine võttis omajagu aega. Muidugi olid meil tavapärased kitarrid, trummid, süntesaator ja teised "tava"-pillid, kuid nendega lugu ei piirdunud. Võrreldes eelmise aastaga olime täiendanud ka endatehtud instrumente. Nii koosneb meie kuulus san-tehniline toruorel nüüd lausa kolmeteistkümnest eri pikkusega torust, mis mängivad kõiki noote ja pooltoone Mi-st Mi-ni (ehk nagu muusikainimesed ütlevad, on tegemist kromaatilise pilliga). Samuti on lisandunud selline omapärane elukas nagu madupasun, mis tegelikult on lihtsalt üks pikk plastiktoru, mis ühest otsast sisse puhudes teeb umbes samasugust häält nagu udupasun. Või elevant.

Muide, olin avastanud, et mõnedest marakapurkidest oli hiired talvel herned ära viinud. Küllap läks neil vaja. Aga katki polnud sellest midagi. Uued herned sisse, teip mulgu peale ning purgid olid taas valmis musitseerimiseks. 

Noorte huvi õpitoa vastu oli päris suur. Henryl oli ka erinumber - ta oli kaasa võtnud diktofoni ja läpaka ning kõik huvilised said erinevate pillidega talle helisid lindistada. Salvestistest valis ta käigu pealt sobivad jupid välja ning monteeris arvutis kokku rütmibiidiks, millele sealsamas teiste pillidega peale impsorviseerisime. Teine tore asi oli Henry kuulus kuuselatt - krihvide, basskitarri keele ja grammofoni helipeaga endavalmistatud pill, millel võis poognaga kurja basskitarri jäljendada.

Aga tegime palju muudki. Kui juba Setomaal olla, siis ei saa ka ilma seto lauluta, sestap laulsimegi üheskoos lühikese, aga lööva laulu "Pill oll helle". Samuti sai tehtud rokki ja jazzi ning koos noortega proovitud mängida pillidel nii vaikselt kui iganes võimalik. Ja see tuli hästi välja küll!

Lõpuks said kõik ise erinevaid pille oma käe ja jalaga proovida ning seda juhust ei jäetud kasutamata. Saime ka ise suvekoolis osalemise diplomid ja ilusad savist kaelakaardid, samuti pakuti kõhutäidet. Kõige selle ja muidugi vastuvõtmise eest suured tänud Mikitamäe noortejuhile Tiiale ja tema tiimile!

Veel enne Tartusse tagasipöördumist põikasime Laossinasse kääpaid vaatama (metsas on mustikad juba valmimas) ja koos luigeperega järve ujuma. Oli igati mõnus suvepäev täis muusikat ja kohtumisi.

Muusika õpitoad 2016!

Kas sina tead, mis pillid on madupasun, mannapõnts ja karbikannel?

On hea meel teatada, et muusikaliste õpitubade sari jätkub ka sel aastal. Esimene neist toimub juba 28. juunil Mikitamäel, järgmised tulevad juba sügise paiku. Soovime jõuda Eestimaa paikadesse, kus seni veel käinud pole, siht on suunatud Kagu- ja Kirde-Eesti suunas. Pillide viimistlemine on täies hoos - neid on meil nüüd rohkem kui varem - , vaim valmib ja ootusärevus kasvab. Nagu mullu, nii toetab meid ka sel korral Hasartmängumaksu Nõukogu.

Peagi näeme!

1. juuni - Türi Laululava ja Kolga-Jaani spordihoone

Juunikuu esimene päev on teadupärast lastekaitsepäev ning sel puhul korraldatakse üle Eesti lastele ja noortele igasuguseid ägedaid ettevõtmisi. Türi noortekeskus eesotsas Sulo Särkineniga tegi sel ilusal päiksepaistelisel päeval laululava ja tehisjärve ümbruses suurejoonelise noortepäeva, kus oma tegemisi tutvustasid tuletõrjujad ja break-tantsu meeskond Complete Crew, sai proovida hobusõitu ja batuuti, toimusid erinevad töötoad, sealhulgas "Helide mäng", ja toimus palju muud huvitavat.

Seekordne sõit oli mitmeski mõttes teistsugune. Esiteks oli meie tiimis väike koosseisumuutus. Kuna Merilin ei saanud seekord meiega tulla, siis saime kampa Peetri, kes on ühtviisi osav nii trummimängus kui ka noortega suhtlemises. Õpetasime talle helinäited ja õpitoa ülesehituse kiiresti selgeks. Teiseks oli Türi bassist Kaarli kodulinn, nii et tema esines lausa kodupublikule. Kolmandaks oli see meil esimene kord õpitubade ajaloos teha välitingimustes, mis lisas õpitoale kõvasti omapära. Paigutusime laululava ülemisele astmele, mis kaugel all jalutavate inimeste meelitamise seisukohast oli muidugi natuke keeruline koht, aga väga parata ka ei saanud, sest pikendusjuhe, kust meie tehnika voolu sõi, lihtsalt ei ulatunud palju kaugemale.

Kuigi nagu öeldud, oli kohati keeruline inimesi oma "boksi" meelitada, siis aja jooksul hakkas ka see välja tulema. Uudishimulike seas oli täitsa noori muusikafänne, oli meievanuseid noori, oli lapsevanemaid. Paraku ei saanud me muusikat tutvustada väga kaua, vaid piirdusime tunni ajaga, mille järel pillid kotti panime. Meid ootas veel Kolga-Jaani.

Pilte tegin Türil vähe, sest pidevalt olid endalgi käed-jalad toimetamist täis.

Kolga-Jaani spordihoone juurde jõudsime hoolimata napist ajast väga täpselt. Sealse õpitoa korraldamise läbirääkimised leidsid aset ka natuke hiljem kui teistes kohtades, aga Eha Fedoroviga olid jutud meeldivalt kiired ja konkreetsed. Ning ka õpituba oli üks meeldivamaid. Lapsi-noori oli kokku tulnud päris palju ning eriliselt suur huvi oli meie pillide proovimise vastu. Leidus neidki entusiaste, kes proovisid kõik pillid oma kaks-kolm korda läbi ning oleksid ilmselt rohkemgi teinud, kui me lahkuma poleks pidanud. Igatahes oli terve päev kõigiti korda läinud ning ühes sellega ka "Helide mängu" tuur 2015. aasta kevadel jõudnud oma võimsa finaalini.

Aitäh kõigile, kes te osalesite, aitasite korraldamisele kaasa, andsite nõu ja võõrustasite! Loodetavasti kohtume kunagi veel!

26. mai - Koeru Noortekeskus ja Väike-Maarja Rahvamaja

26. maiks oli meil kokku lepitud kaks kohta Põhja-Eestis – Järvamaal olev Koeru ning Lääne-Virumaal Väike-Maarja. Kaks lähestikust kohta ühe päeva jooksul võimaldab ju kokku hoida nii kilomeetrites kui ka ajas. Piibe maantee juhtis meid sujuvalt Tartust Koerusse (Kurista kandis muidugi möllas järjekordne tee-ehitus) ning noortekeskusegi leidmine ei valmistanud mingeid raskusi. Koeru Keskkool ja Noortekeskus olid asjad omavahel nii hästi paika seadnud, et noored lasti tunni ajast „Helide mängust“ osa saama. Eks muidugi pidid nad siis ka oma nime kirja panema tõendamaks, et nad teel meie juurde õnnetul kombel ära ei kadunud. Õpituppa jõudis neid igatahes päris suur hulk, nii et loodetavasti polnud inimkaod suured:) Oli nooremaid ja vanemaid. 

Õpituba oli ladus ja korralik. Olime ise selleks ajaks varasematest õpitubadest juba piisavalt kogemusi saanud, et kõik läks ootuspäraselt. Noored kuulasid ja lõid muusikategemises kaasa (tagareas leidub muidugi alati ka neid, kes väga kergesti ei sütti), samuti proovisid pille omal käel. Mulje Koerust jäi täitsa mõnus.

 

Väike-Maarjasse polnud Koerust enam pikk maa minna. Meid võeti vastu rahvamajas, sadakond aastat tagasi ehitatud imekena saali ja lavaga hoones. Lavale me ronima ei hakanud, sest see oleks tähendanud ranget piiri tõmbamist meie ja osalejate vahel. Seadsime end sisse hoopis lava ette.

Paraku näis, et paljud Väike-Maarja noored olid vist õpitoa aja meelest lasknud minna või oli neil midagi pakiliemat käsil. Igatahes meie publik oli sama arvukas kui õpitubade meeskond ise. Olles umbes pool tundi oodanud, otsustasime, et muusika väärib tutvustamist igal pool, iga ilmaga ja igal juhul. Näitasime kokkutulnutele endatehtud pille, lasime neil kõike proovida ning rääkisime muusikast ja kultuurielust üldiselt. Vastuvõtt oli vähesest osavõtust siiski soe.

22. mai - Valga Avatud Noortekeskus

Juba päev pärast õpitubasid Varal ja Juulas jätkasime oma tuuri, sest ees ootas meie kõige lõunapoolsem punkt - Valga Avatud Noortekeskus. Noortekeskus korraldas 22. mail iga-aastast sega-summa-suvilat, mille käigus tehti igasuguseid põnevaid asju - näiteks mängisid noortekeskuse keldris (tõeliselt äge rokiklubiliku atmosfääriga ruum) erinevad noortebändid. Kella viie paiku oli plaanitud ka "Helide mäng".

Oleksime äärepealt hiljaks jäänud, sest ei teadnud arvestada Nõo kandis toimunud ulatuslike teetöödega. Üleüldse tundus, et ükskõik, kuhu ka Tartust välja ei sõidaks, igal pool on maanteed korraga üles songitud ning pääs linna ja linnast välja muudetud nii vaevaliseks kui võimalik. Justkui blokaad oleks. Aga otse loomulikult ei peatanud see meie ettevõtmist. Valka jõudsime väga täpselt.

Lõime oma laagri püsti ühes noortekeskuse paljudest tubadest, ka uudistajaid kogunes diivanitele, toolidele ja seinte äärde. Väike ebalus oli sees - teismeeas publik on ju n-ö keskmisest kriitilisem ning tema poolehoiu võitmiseks tuleb ka sellevõrra rohkem pingutada. Aga asi polnud nii hull midagi - eriti meeldisid noortele meie omad lood, mida paluti rohkemgi mängida. Valga noortekeskus on sellegi poolest tore, et siin käib koos üsna kirju seltskond, mis arvestades linna omapärast asukohta ühe jalaga Eestimaal, teisega Lätimaal on üsna loomulik. Lõppkokkuvõtteks läks meil väga hästi. Kõike head Valga Avatud Noortekeskusele ja valgakatele/valkakatele, tänud meid vastu võtmast ja tegemast!

Kohustuslik turistikas tuli seekord kahe riigi piiril kõõludes.