4. oktoober 2016 - Meremäe ja Misso

Sügisel algavad koolid ja ka noortekeskused üle kogu Eestimaa saavad uue hingamise. Ning mis oleks veel ägedam, kui just kuldses sügises neile külla minna, et panna nad kenade helidega kõlama? Sellepärast saigi kokku lepitud, et teeme oktoobri alguses oma muusikute kambaga paar sõitu ning laseme koos noortega hääled valla.

Esimene neist sõitudest toimus 4. oktoobril Meremäele ja Missosse. Mõlemad on väikesed kohad Eesti kagunurgas, üks ühel, teine teisel pool kunagist vana Liivi- ja Pihkvamaa piiri. Täna kuuluvad nad mõlemad Võru maakonda ning et üksteisest ei jää nad just ületamatusse kaugusesse, siis otsustasime neis mõlemas ühe päevaga ära käia. Ja käisimegi.

Meremäe noortekeskus asub küla peatänava ääres roosas majas, mis on Võru poolt tulles kohe. Katusealusel teisel korrusel on noortel päris palju ruumi igasuguseid põnevaid asju ette võtta. Ka meie tarisime oma tehnopargi üles ja seadsime selle töökorda. Algus küll venis, kuna üks vajalik juhe ei soovinud koostööd teha ning vahetati välja, aga ka suurem jagu lapsi tuli kohale veidi hiljem kui päris alguses kokku lepitud, nii et kõik ikkagi laabus.

Vanemad lapsed olid sel päeval ujumistrenni sõitnud, sestap oli maja peamiselt nooremate päralt. Meid justkui häbeneti, igatahes päris mitmed (eriti poisid) varjusid igaks juhuks teise tuppa. Siiski leidus mõni vapper tüdruk, kes siiski ka meie pakutava muusika vastu huvi tundsid. Ja muidugi kasutasid nad juhust ka ise kõiki olemasolevaid pille ära proovida.

Veel siis, kui juba ühest otsast asju kokku pakkisime ja neid trepist alla auto peale tarisime, kõlas läbi maja raske ja mõneti psühhedeelne elektrikitarri kärin, nagu meditatsioon...

 * * *

Misso jõudsime õigeaegselt ning kärmelt leidsime üles ka metallukse, mille taga avanes väike, ent hubane Avatud Noortekeskus. Ruumijaotus oli mõnus – pillikola panime suure telekaga seina äärde, missokad aga võtsid kohad sisse teises toapooles laiutavatel diivanitel. Sedasi jäi ruumi meile kõigile ning õpituba sujus igati plaanipäraselt. 

Sellest õpitoast jäi eriliselt meelde just lõpujämm, millel üheskoos kõlada lasime. Tore, kui kohtad Eestimaa eri soppides inimesi, kellega musitseerimine niivõrd värskendav on. Tundus, et sama tunnet jagasid ka teised. Igatahes loodan, et see ei jäänud meie viimaseks sõiduks sinnakanti, vaid et tulevik toob sealmail veel palju toredaid muusikaelamusi.