1. juuni - Türi Laululava ja Kolga-Jaani spordihoone

Juunikuu esimene päev on teadupärast lastekaitsepäev ning sel puhul korraldatakse üle Eesti lastele ja noortele igasuguseid ägedaid ettevõtmisi. Türi noortekeskus eesotsas Sulo Särkineniga tegi sel ilusal päiksepaistelisel päeval laululava ja tehisjärve ümbruses suurejoonelise noortepäeva, kus oma tegemisi tutvustasid tuletõrjujad ja break-tantsu meeskond Complete Crew, sai proovida hobusõitu ja batuuti, toimusid erinevad töötoad, sealhulgas "Helide mäng", ja toimus palju muud huvitavat.

Seekordne sõit oli mitmeski mõttes teistsugune. Esiteks oli meie tiimis väike koosseisumuutus. Kuna Merilin ei saanud seekord meiega tulla, siis saime kampa Peetri, kes on ühtviisi osav nii trummimängus kui ka noortega suhtlemises. Õpetasime talle helinäited ja õpitoa ülesehituse kiiresti selgeks. Teiseks oli Türi bassist Kaarli kodulinn, nii et tema esines lausa kodupublikule. Kolmandaks oli see meil esimene kord õpitubade ajaloos teha välitingimustes, mis lisas õpitoale kõvasti omapära. Paigutusime laululava ülemisele astmele, mis kaugel all jalutavate inimeste meelitamise seisukohast oli muidugi natuke keeruline koht, aga väga parata ka ei saanud, sest pikendusjuhe, kust meie tehnika voolu sõi, lihtsalt ei ulatunud palju kaugemale.

Kuigi nagu öeldud, oli kohati keeruline inimesi oma "boksi" meelitada, siis aja jooksul hakkas ka see välja tulema. Uudishimulike seas oli täitsa noori muusikafänne, oli meievanuseid noori, oli lapsevanemaid. Paraku ei saanud me muusikat tutvustada väga kaua, vaid piirdusime tunni ajaga, mille järel pillid kotti panime. Meid ootas veel Kolga-Jaani.

Pilte tegin Türil vähe, sest pidevalt olid endalgi käed-jalad toimetamist täis.

Kolga-Jaani spordihoone juurde jõudsime hoolimata napist ajast väga täpselt. Sealse õpitoa korraldamise läbirääkimised leidsid aset ka natuke hiljem kui teistes kohtades, aga Eha Fedoroviga olid jutud meeldivalt kiired ja konkreetsed. Ning ka õpituba oli üks meeldivamaid. Lapsi-noori oli kokku tulnud päris palju ning eriliselt suur huvi oli meie pillide proovimise vastu. Leidus neidki entusiaste, kes proovisid kõik pillid oma kaks-kolm korda läbi ning oleksid ilmselt rohkemgi teinud, kui me lahkuma poleks pidanud. Igatahes oli terve päev kõigiti korda läinud ning ühes sellega ka "Helide mängu" tuur 2015. aasta kevadel jõudnud oma võimsa finaalini.

Aitäh kõigile, kes te osalesite, aitasite korraldamisele kaasa, andsite nõu ja võõrustasite! Loodetavasti kohtume kunagi veel!

26. mai - Koeru Noortekeskus ja Väike-Maarja Rahvamaja

26. maiks oli meil kokku lepitud kaks kohta Põhja-Eestis – Järvamaal olev Koeru ning Lääne-Virumaal Väike-Maarja. Kaks lähestikust kohta ühe päeva jooksul võimaldab ju kokku hoida nii kilomeetrites kui ka ajas. Piibe maantee juhtis meid sujuvalt Tartust Koerusse (Kurista kandis muidugi möllas järjekordne tee-ehitus) ning noortekeskusegi leidmine ei valmistanud mingeid raskusi. Koeru Keskkool ja Noortekeskus olid asjad omavahel nii hästi paika seadnud, et noored lasti tunni ajast „Helide mängust“ osa saama. Eks muidugi pidid nad siis ka oma nime kirja panema tõendamaks, et nad teel meie juurde õnnetul kombel ära ei kadunud. Õpituppa jõudis neid igatahes päris suur hulk, nii et loodetavasti polnud inimkaod suured:) Oli nooremaid ja vanemaid. 

Õpituba oli ladus ja korralik. Olime ise selleks ajaks varasematest õpitubadest juba piisavalt kogemusi saanud, et kõik läks ootuspäraselt. Noored kuulasid ja lõid muusikategemises kaasa (tagareas leidub muidugi alati ka neid, kes väga kergesti ei sütti), samuti proovisid pille omal käel. Mulje Koerust jäi täitsa mõnus.

 

Väike-Maarjasse polnud Koerust enam pikk maa minna. Meid võeti vastu rahvamajas, sadakond aastat tagasi ehitatud imekena saali ja lavaga hoones. Lavale me ronima ei hakanud, sest see oleks tähendanud ranget piiri tõmbamist meie ja osalejate vahel. Seadsime end sisse hoopis lava ette.

Paraku näis, et paljud Väike-Maarja noored olid vist õpitoa aja meelest lasknud minna või oli neil midagi pakiliemat käsil. Igatahes meie publik oli sama arvukas kui õpitubade meeskond ise. Olles umbes pool tundi oodanud, otsustasime, et muusika väärib tutvustamist igal pool, iga ilmaga ja igal juhul. Näitasime kokkutulnutele endatehtud pille, lasime neil kõike proovida ning rääkisime muusikast ja kultuurielust üldiselt. Vastuvõtt oli vähesest osavõtust siiski soe.

22. mai - Valga Avatud Noortekeskus

Juba päev pärast õpitubasid Varal ja Juulas jätkasime oma tuuri, sest ees ootas meie kõige lõunapoolsem punkt - Valga Avatud Noortekeskus. Noortekeskus korraldas 22. mail iga-aastast sega-summa-suvilat, mille käigus tehti igasuguseid põnevaid asju - näiteks mängisid noortekeskuse keldris (tõeliselt äge rokiklubiliku atmosfääriga ruum) erinevad noortebändid. Kella viie paiku oli plaanitud ka "Helide mäng".

Oleksime äärepealt hiljaks jäänud, sest ei teadnud arvestada Nõo kandis toimunud ulatuslike teetöödega. Üleüldse tundus, et ükskõik, kuhu ka Tartust välja ei sõidaks, igal pool on maanteed korraga üles songitud ning pääs linna ja linnast välja muudetud nii vaevaliseks kui võimalik. Justkui blokaad oleks. Aga otse loomulikult ei peatanud see meie ettevõtmist. Valka jõudsime väga täpselt.

Lõime oma laagri püsti ühes noortekeskuse paljudest tubadest, ka uudistajaid kogunes diivanitele, toolidele ja seinte äärde. Väike ebalus oli sees - teismeeas publik on ju n-ö keskmisest kriitilisem ning tema poolehoiu võitmiseks tuleb ka sellevõrra rohkem pingutada. Aga asi polnud nii hull midagi - eriti meeldisid noortele meie omad lood, mida paluti rohkemgi mängida. Valga noortekeskus on sellegi poolest tore, et siin käib koos üsna kirju seltskond, mis arvestades linna omapärast asukohta ühe jalaga Eestimaal, teisega Lätimaal on üsna loomulik. Lõppkokkuvõtteks läks meil väga hästi. Kõike head Valga Avatud Noortekeskusele ja valgakatele/valkakatele, tänud meid vastu võtmast ja tegemast!

Kohustuslik turistikas tuli seekord kahe riigi piiril kõõludes.

21. mai - Vara Noortekeskus ja Juula Külakoda

Tol neljapäeval ootas meid ees suisa kaks õpituba, nimelt Varal ja Juulas, neist üks Tartu-, teine Jõgevamaal. Kuna Vara asub Tartust vaid paarikümne kilomeetri kaugusel, jõudsime noortekeskusesse juba õige varakult. Laadisime varustuse auto pealt ning sättisime selle rahulikult avara toa ühe seina äärde, kuhu ennastki paika seadsime. Aega jäi aga sellegipoolest väga palju üle ning et noortekeskuse põhirahvas näis ka kohal olevat, siis alustasimegi õpitoaga pea pool tundi plaanitust varem.

Noored tulid asjaga kaasa küll. Mõni noorhärra läks löökpillimänguga isegi nii hoogu, et meil tuli  pingutada, et hoogsete vaba käega mängitud rütmimustritega sammu pidada. Eriti äge on aga see, et leidus ka neid muusikafänne, kes olid oma pilli kaasa võtnud, nagu näiteks üks süntesaatoriga neiu.

Vara vana mõisapargi juures tegime pärast ka turistipilte. Aitäh Vara rahvale sooja vastuvõtu eest!

Varalt viis tee edasi Juulale, väikesesse külla Tabivere vallas, Vooremaa hüpliku maastiku keskel. Kuna ka seal oli õpitoa alguseni natuke aega jäänud, tegime põike naabruses olevasse Elistverre ja piilusime aia tagant metsloomi. Muidugi tuli nendega koos pilti teha.

Ning siis ootaski juba Juula Külakoda. Perenaine Eneli Kaasik, kes meid siia kutsunud oli, juba ootas. Pean tunnistama, et Juula Külakoda on tõepoolest väga mõnus ja hubane tareke, mille taga on seltskond asjalikke ja toredaid inimesi. Ühtlasi oli ta ka üks väiksemaid kohti, kus me seni muusikalist õpituba oleme läbi viinud. Aga kõik head inimesed mahuvad ühte heasse majja ära ning ka pillikola jaoks jäi ruumi. Seltskond oli natuke noorem kui tavaliselt, aga kõik läks väga kenasti. Vastuvõtt oli südantsoojendav ning soov pillimängimises ja laulmises kaasa lüüa suur. Suured tänud, Juula rahvas!