6. oktoober 2016 – Narva ja Kohtla-Nõmme

Kõigest kaks päeva pärast Eesti kagunurga väisamist võtsime rännutee taas ette ja põrutasime hoopis kirdesse, et nautida muusikat koos Ida-Viru noortega. Plaan nägi ette külaskäike Narva ja Kohtla-Nõmme noortekeskustesse.

Narva on ilmselt suurim linn, kus me oleme muusikalist õpituba korraldanud. Raekoja lähedal on maja, kus on endale pesa leidnud hästi vahva Avatud Noortekeskus. Siin jätkub tube mitmesugusteks tegevusteks, meil lubati aga end sisse seada avarasse saali, kuhu muretult sisse mahtusime. Aegsasti tulid kahes laines kohale ka osavõtjad. Esmalt veidi nooremad lapsed koos õpetajaga ja seejärel vanema põhikooliklasside esindajad. Päris alguses oli ka väike kõhklus sees, et kuidas me keelebarjäärist läbi suudame murda – meie seas polnud just üleliia voolava vene keele kõnelejaid – , ent see ei osutunud üldsegi probleemiks, kuna seltskonnas leidus nii eesti kui vene taustaga rahvast. Lisaks on ju muusika isegi üsna universaalne rahvaid ühendav keel.

 

Kogemus on näidanud, et õpitoa kõige populaarsem osa on lõpus toimuv pillide proovimine, mis võib paiguti üsna valjuks minna. Õnneks pole Narva Avatud Noortekeskusel rahu ja vaikust nõudvaid naabreid, nii et võisime vabalt lasta detsibellidel tormelda. Lahkusime heade sõpradena, sees tunne, et kunagi peaks ikka uuesti tagasi tulema.

* * *

Et kahe õpitoa vahele oli targu varutud pisut vaba aega, külastasime teel Jõhvit ja Kohtla-Järvet, kus hankisime kehakinnitust ning vaatasime keskaegse Järve vasallilinnuse varemeid. Seejärel ootasidki meid juba kohustused. Kohtla-Nõmme noortekeskuse ülesleidmine ei valmistanud väga suuri raskusi. Vägevas Stalini-aegses kultuurimajas (selle ajastu klassikalist arhitektuuri jäljendada püüdvaid hooneid on Ida-Virus päris mitmeid, tuntuim ansambel asub Sillamäel). Noortekeskuse uks asus maja tagaküljes, aga et ka õpitoa saali aken oli kohe siinsamas, siis hoidsime jõunumbrite pealt sel korral kokku ning tõstsime kogu tehnika läbi lahtise akna otse õigesse kohta. Kuna vajalikku kraami on meil alati kaasas terve suur autotäis, siis hoidis see nipp meil tublisti aega ja energiat kokku. 

Lapsed olid kõigest juba päris alguses väga innustunud ega läbenud kuidagi ära oodata aega, mil saaksid vabad käed kõige leiduva isiklikuks järeleproovimiseks. Veel enne, kui kõik vajalik oli oma õige koha leidnud ning kasutusvalmiks sätitud, panid lapsed paika plaani, millist pilli keegi mängida tahab. Selline õhin tegi meilegi rõõmu, sest mis saab olla veel parem, kui see, et su tegemistele nõnda soojalt kaasa elatakse. Tõsi, vahel tuli küll nende hoogu pisut tagasi tõmmata, et kõik kohe alguses päris anarhiaks ei laguneks, aga kui pillide proovimise aeg ise kätte jõudis, ei raisatud sekunditki, et pikalt närinud soovid teoks teha. Tekkinud heliteose, mis vana kultuurimaja seinu väristas, võiks stiili poolest kõhklematult liigitada inglisekeelse nimetuse „drone-noise” alla.

Kohtla-Nõmme seltskond oli samuti moodustunud nii eesti kui vene lastest ning viimastele tõlkis noortekeskuse juhataja Liivi üht-teist meie jutust. Kõik sujus aga väga meeldivalt. Hiljem, kui asjadki olid juba auto peale pakitud ning me ennast tee ja puuviljadega kosutasime, arutasime, et midagi toredat võiks ju ka edaspidi ette võtta. Nii et kuigi see õpituba oli küll tänavu viimane, siis kes teab, millised mõtted ja kohtumised elu meie teele veel veeretab.

4. oktoober 2016 - Meremäe ja Misso

Sügisel algavad koolid ja ka noortekeskused üle kogu Eestimaa saavad uue hingamise. Ning mis oleks veel ägedam, kui just kuldses sügises neile külla minna, et panna nad kenade helidega kõlama? Sellepärast saigi kokku lepitud, et teeme oktoobri alguses oma muusikute kambaga paar sõitu ning laseme koos noortega hääled valla.

Esimene neist sõitudest toimus 4. oktoobril Meremäele ja Missosse. Mõlemad on väikesed kohad Eesti kagunurgas, üks ühel, teine teisel pool kunagist vana Liivi- ja Pihkvamaa piiri. Täna kuuluvad nad mõlemad Võru maakonda ning et üksteisest ei jää nad just ületamatusse kaugusesse, siis otsustasime neis mõlemas ühe päevaga ära käia. Ja käisimegi.

Meremäe noortekeskus asub küla peatänava ääres roosas majas, mis on Võru poolt tulles kohe. Katusealusel teisel korrusel on noortel päris palju ruumi igasuguseid põnevaid asju ette võtta. Ka meie tarisime oma tehnopargi üles ja seadsime selle töökorda. Algus küll venis, kuna üks vajalik juhe ei soovinud koostööd teha ning vahetati välja, aga ka suurem jagu lapsi tuli kohale veidi hiljem kui päris alguses kokku lepitud, nii et kõik ikkagi laabus.

Vanemad lapsed olid sel päeval ujumistrenni sõitnud, sestap oli maja peamiselt nooremate päralt. Meid justkui häbeneti, igatahes päris mitmed (eriti poisid) varjusid igaks juhuks teise tuppa. Siiski leidus mõni vapper tüdruk, kes siiski ka meie pakutava muusika vastu huvi tundsid. Ja muidugi kasutasid nad juhust ka ise kõiki olemasolevaid pille ära proovida.

Veel siis, kui juba ühest otsast asju kokku pakkisime ja neid trepist alla auto peale tarisime, kõlas läbi maja raske ja mõneti psühhedeelne elektrikitarri kärin, nagu meditatsioon...

 * * *

Misso jõudsime õigeaegselt ning kärmelt leidsime üles ka metallukse, mille taga avanes väike, ent hubane Avatud Noortekeskus. Ruumijaotus oli mõnus – pillikola panime suure telekaga seina äärde, missokad aga võtsid kohad sisse teises toapooles laiutavatel diivanitel. Sedasi jäi ruumi meile kõigile ning õpituba sujus igati plaanipäraselt. 

Sellest õpitoast jäi eriliselt meelde just lõpujämm, millel üheskoos kõlada lasime. Tore, kui kohtad Eestimaa eri soppides inimesi, kellega musitseerimine niivõrd värskendav on. Tundus, et sama tunnet jagasid ka teised. Igatahes loodan, et see ei jäänud meie viimaseks sõiduks sinnakanti, vaid et tulevik toob sealmail veel palju toredaid muusikaelamusi.