Kõigest kaks päeva pärast Eesti kagunurga väisamist võtsime rännutee
taas ette ja põrutasime hoopis kirdesse, et nautida muusikat koos Ida-Viru
noortega. Plaan nägi ette külaskäike Narva ja Kohtla-Nõmme noortekeskustesse.
Narva on ilmselt suurim linn, kus me oleme muusikalist
õpituba korraldanud. Raekoja lähedal on maja, kus on endale pesa leidnud hästi
vahva Avatud Noortekeskus. Siin jätkub tube mitmesugusteks tegevusteks, meil
lubati aga end sisse seada avarasse saali, kuhu muretult sisse mahtusime.
Aegsasti tulid kahes laines kohale ka osavõtjad. Esmalt veidi nooremad lapsed
koos õpetajaga ja seejärel vanema põhikooliklasside esindajad. Päris alguses
oli ka väike kõhklus sees, et kuidas me keelebarjäärist läbi suudame murda –
meie seas polnud just üleliia voolava vene keele kõnelejaid – , ent see ei
osutunud üldsegi probleemiks, kuna seltskonnas leidus nii eesti kui vene
taustaga rahvast. Lisaks on ju muusika isegi üsna universaalne rahvaid ühendav keel.
Kogemus on näidanud, et õpitoa kõige populaarsem osa on
lõpus toimuv pillide proovimine, mis võib paiguti üsna valjuks minna. Õnneks
pole Narva Avatud Noortekeskusel rahu ja vaikust nõudvaid naabreid, nii et
võisime vabalt lasta detsibellidel tormelda. Lahkusime heade sõpradena, sees
tunne, et kunagi peaks ikka uuesti tagasi tulema.
* * *
Et kahe õpitoa vahele oli targu varutud pisut vaba aega,
külastasime teel Jõhvit ja Kohtla-Järvet, kus hankisime kehakinnitust ning
vaatasime keskaegse Järve vasallilinnuse varemeid. Seejärel ootasidki meid juba
kohustused. Kohtla-Nõmme noortekeskuse ülesleidmine ei valmistanud väga suuri
raskusi. Vägevas Stalini-aegses kultuurimajas (selle ajastu klassikalist
arhitektuuri jäljendada püüdvaid hooneid on Ida-Virus päris mitmeid, tuntuim
ansambel asub Sillamäel). Noortekeskuse uks asus maja tagaküljes, aga et ka
õpitoa saali aken oli kohe siinsamas, siis hoidsime jõunumbrite pealt sel
korral kokku ning tõstsime kogu tehnika läbi lahtise akna otse õigesse kohta.
Kuna vajalikku kraami on meil alati kaasas terve suur autotäis, siis hoidis see
nipp meil tublisti aega ja energiat kokku.
Lapsed olid kõigest juba päris alguses väga innustunud ega
läbenud kuidagi ära oodata aega, mil saaksid vabad käed kõige leiduva
isiklikuks järeleproovimiseks. Veel enne, kui kõik vajalik oli oma õige koha
leidnud ning kasutusvalmiks sätitud, panid lapsed paika plaani, millist pilli
keegi mängida tahab. Selline õhin tegi meilegi rõõmu, sest mis saab olla veel
parem, kui see, et su tegemistele nõnda soojalt kaasa elatakse. Tõsi, vahel
tuli küll nende hoogu pisut tagasi tõmmata, et kõik kohe alguses päris
anarhiaks ei laguneks, aga kui pillide proovimise aeg ise kätte jõudis, ei
raisatud sekunditki, et pikalt närinud soovid teoks teha. Tekkinud heliteose, mis
vana kultuurimaja seinu väristas, võiks stiili poolest kõhklematult liigitada inglisekeelse
nimetuse „drone-noise” alla.
Kohtla-Nõmme seltskond oli samuti moodustunud nii eesti kui
vene lastest ning viimastele tõlkis noortekeskuse juhataja Liivi üht-teist meie
jutust. Kõik sujus aga väga meeldivalt. Hiljem, kui asjadki olid juba auto
peale pakitud ning me ennast tee ja puuviljadega kosutasime, arutasime, et
midagi toredat võiks ju ka edaspidi ette võtta. Nii et kuigi see õpituba oli
küll tänavu viimane, siis kes teab, millised mõtted ja kohtumised elu meie
teele veel veeretab.
No comments:
Post a Comment